45 päev, -17kg

Kas olete tähele pannud, et tihti on numbritega selline nali, et ühe tulemuse peale vaatad "ok, päris normaalne" ja teise peale "issand, kust see veel tuli ?". Kui mul kuu täitumisel tuli -13,5kg siis vaatasin et norm tulemus aga täna kui vaatas -17kg vastu ehmatasin ära, et WAUUUU.

Kuid see selleks, ma tahtsin rääkida selles, et kuidas minusugused "kaaskannatajad" kokku said :D

Mul on väga kahju, et ma leidsin selle teemalise foorumi alles peale oppi, sest nende tugi oleks asendamatu olnud :) Kuid me saime kokku ja sain ka siis näha neid inimesi otse kelle juttudele elame koguaeg kaasa ja ka neid kes siis nö meie inspiratsioonid :) Jätsin meelde paar õpetusõna, mis nii mõndagi vast aitaks.

• NAHK- Kõikidest kreemidest parim on anda nahale shokki ;) ehk siis SAUN SAUN ja veelkord SAUN ;) ja saunast karmauhh lumehange :D (ma luban, et homme kargan niisama õue mineku asemel kõhuli ka ;) ) Ühesõnaga väga tugeva ja pideva temperatuurimuutusega saab nahale anda tema õige vorm ja teate ma usun, sest seda rääkis mees kes 160kg pealt 86kg peale on saanud :)
• KIIRE KAALUKAOTUS- Selle puhul on suur oht, tasakaaluhäiretele, seega tähelepanu!
• SÖÖMINE- Tegelikult tuleks ikkagi toituda oma enesetunde järgi, ei saa seda teha ikka teiste soovituste alusel ka , sest hiljem on meie "võimekus ja taluvus" erinev. Nägin oma suuuuureks üllatuseks, kuidas alla 10 päeva tagasi opil käinu neelatas oliivi.
• NB- kui on ikka mure siis kiirelt võtta arstiga ühendust ja kui sa ei saa arstiga läbi või on mingi tõrge, siis vali kiirelt uus.

Minu jaoks õhtu tähtsaim soovitus oli selline: kui sa oled mingi tulemuse juba saavutanud, siis võid vaadata tagasi ja ennast kiita, kuid ära jää seda tegema, sest võidki sinna kinni jääda. Siht silme ees, liigu edasi!!!

Nägin ka seda naisterahvast, kes siis on nö mulle eeskujuks hetkel, kuna ma olen tegelikult üks kergemate killast, siis ei saa ma ju ennast võrrelda 130 kilosega. Foorumis on naine, kes oli 106kg ja käis opil täpselt aasta varem (12 jaan) nüüd kaalub 58kg. Ma uurisin enne juba temalt, et kui palju ta u iga kuu kaotas jne ja hetkel liigun sama tulemuse suunas. Teda oli niiii hea näha!

Vast järgmine kord kokku saades saan mina ka kiita kui hea välja näen ;)

peaegu....

Oi, hetkel on niiiiiiii nõme periood käes, nagu lastel, et jääd kinni kahe riidesuuruse vahele :(

Kandsin peale esimest last pea 8 aastat nr 14 suurus riideid...mingi hetk avastasin, et see hakkab jääma väikeseks kohati. Ja nüüd tundub, et ma kandsin viimases lõpus 16 suurus riideid.

Aga nüüd siis, on 90% vanu riideid liiga suured ja koledad ja ülejäänud lähevad just täpselt selga. Kevadet on ootamas juba 14 suurus püksid tutikad mitu tükki aga veel ei lähe.

Nii ma siis istun ja üritan leida midagi....inimene pole kunagi rahul, eksju ;)

I like me!

Õnneks ma ei tunne ennast nii :)

Aina paremaks läheb, aina vaatan kuidas palju on minu küljest kadunud, näiteks just see jube rasvakõht, mis oli juba sama kaugel kui mu suur partii ja see energia...ooh pidasin vastu 2 rasket päeva täis koolitamist ja ....ma tean , et ei tohi nii teha aga täna sain süüa ainult 2 tassi teed, kohukese ja pool topsi kodujuustu. Luban, et hakkan paremini sööma. Kuid samas olgem ausad, leia sa poest midagi soolad, et püree toiduline seda saak kohe võtta ja süüa!?!?!?!? ainult võta kohuke või kreem...väkk aitab juba.

:)

Oujeee

Kas ma hüppasin tundmatusse auku?

Nüüd räägin väga avameelselt selle tunnete poole, mis kaasneb sellise ülisuure sammuga minu elus.

Palju aastaid paks olles tunned ennast ikka megavastikult, kui sa ei julge paljusid riideid kanda, ujumas käia, sokke ja saapaid ei saa jalga ägisemata :S ja lisame siia tervisemured, mis enamike piinama tulevad.

Ma ei tahtnud seda oppi, pigem kartsin, sest arvasin, et miks ma muudan looja poolt antud keha sedasi vabatahtlikult, aga juba enne öeldud abikaasa lause muutis mu arvamust, sest hindan ülekõige tema arvamust....sest tema uurib alati asju enne kui sõna võtab! Ja ka mitu arsti soovitasid ikkagi, kuna see haigus (hüperins.) tingis selle, et dieedid ja trennid ei aita mind enam, organism on rikkis.

Kuna haiglas alles päev enne oppi otsustas kirurg ära, et millist oppi mulle teha, siis eks ärevus mängis oma rolli ja teadsin, et mulle pandi maobandaaz ja arvasin seda, kuni kojusaamise hommikuni. Autos abikaasa luges, et kuule loe ka, et sul ikka lõigati midagi ja siis saingi aru et sleeve tähendas seda, et lõigati mao küljest ülisuur tükk maha.

Istusin kodus ja olin täiesti shokis. Täiesti ausalt, ma olin shokis, sest ma polnud selleks valmis. Kuigi ma arsti otsuses ei kahelnud...aga.......kui ma siis teada sain lõpuks ometi, et ma ei hakka kunagi sööma "korralikult", siis ma täiega kirusin ja kahetsesin.

MA OLIN KARANUD TUNDMATUSSE VETTE!!!!!

Aga vot seetõttu ma nüüd kirjutan seda blogi, et need kes kunagi sellele mõtlevad või kogevad saaks teada ausalt, et mis see ikka endast kujutab.

Mina ei leidnud eriti andmeid ja kui läbinutelt küsisin siis ainult vastati: "Ma ei kahetse", "Teeksin seda uuesti!". Aga kus oli jutt valust, ja söömisest jne. Ok valu jne jutu ma lõpuks kuulsin, kuid see, et mis koguseid sööma hakkan oli täielik teadmatus.

Aga vaadake kui valesti inimene mõtleb, esimene mõte peale söögikoguse teada saamist oli see, et aga kuidas ma nüüd jõulu jne lauas süüa saan.....automaatselt mõtles inimene õgimisele. Olles istunud uhkes üksinduses oma mõtetega ja suure ehmatusega, hakkas minusse imbuma ka arusaam, et MA EI VAJAGI JU SEDA!!!!!

Mõelge ise ka nüüd, ma küll ei söö enam suuri koguseid aga mitte miski ei takista mul söömast mida tahan. Sest ega kaalujälgijagi või mingi dieeditajagi ei söö suuri koguseid, lihtsalt oleneb mida sööd ja palju (minu puhul siis kui mitu korda päevas).

Arst ütles mulle ilusasti peale oppi:

"Mina andsin sulle võimaluse muuta oma elu, haiglast lahkudes on ülejäänud tulemus sinu teha. Ära riku siis minu tööd!" :)

Suurim töö tulebki teha oma mõtlemises!!!! Kui sind shokeerib toidukogus ja sa kahetsed, siis sa ei saagi toimima seda asja!

-14kg

Tegin väikese võrdluse, et milline ma välja näen siis enne ja nüüd ja hakkan tegema iga natukese aja pärast, kui muutus tugevalt väljendub, veel pilte :)

Nagu näha, siis võtab see suur kaal ka suurema osa pildist ;)

Kuigi -14kg pole riietuses nr väiksemaks veel läinud, aga vanad on juba väikesed ja enamus on parajaks muutunud. Pea 6 aastat kandsin 14 nr riietust ja aimamatult muutus see viimase 2 aastaga 16 peale. Nüüd on suve (loodetavasti tegelt kevadet ) ootamas 3 paari tutikaid 14 nr pükse ;)

Pilt on endal ka hea vaadata, aga pigem rohkem neile, kes mind palju ei ole näinud ja viimase kaardi kohta ütlesid, et pole muutust.

Söömine

Karmen palus teha pilti selles, et milline on minu toidukogus. Selline väikene reegel on "3 supilusikatäit", nagu ka pildil siis näha, et max kogus on mulle 1 muna, kohuke, väikene kohupiimakreem, jne

Kuigi on probleeme liiga tihke või tükilise toiduga, siis omletti ma suudan vaikselt süüa.

Suurimat puudust tunnen, värskest...salatit tahaks!

Kui õhtul panen perele suured praetaldrikud lauale, siis ei pane ma endale isegi mitte väikest taldrikut vaid lausa alustaldriku :P

Söön u 3-4 korda päevas, enamasti hommikul joon suure tassi (loe u 350ml) teed või mahla, lõuna ajal söön püreed, siis õhtul perega ja oleneb kuidas mul päev on olnud siis äkki ka õhtupoole midagi väikest (kohuke või poolik (väike ) jogurt). Aga üritan terve päev ainult juua, seetõttu laua taga töö on hea, et tass ainult laual ja trüüpan!

Õnneks panni kõrval ma ei nuta, kui välja arvata see, et salatit tahaks hullult süüa :)

Ja vahel kui lööb välja, et TAHAKS KA...siis jõuab kohale ka see, et see on kõik ainult minu mõtlemises kinni!!!

Suurim abi on muidugi selles, et kuna selle Sleeve opi käigus eemaldati ka see piirkond, mis nö "näljatunnet" tekitab ja ma ei tunne enam sellist nälga.

1 kuu

Kokkuvõtlikult oli esimene kuu siis parajalt raske, kuid hetkel on kõik valud ununenud ja siht on etepoole suunatud uue inimese saavutamise poole :)

3 nädalal hakkasin sööma püreetoite, ehk tegin kõik mida ka pere sööb püreeks....mehel olid õnnepäevad, sest tema, kes makaroone ja riisi ei armasta sai õnneks kartuliperioodi pikalt, kuna neid ju ei aja läbi nuimiksri. Tegin ka teohkelt endale eraldi köögivilju jne.

Kuid on söömisel ka pahupool olnud.

Niikui toit oli kas liiga kuiv või ikkagi liiga tükiline, siis hakkas nii halb ja mind päästis piinadest ainult konkreetselt näpud kurku, saades välja selle viimase sööma hakkas kerge nagu poleks midagi olnudki.

Liikuma hakkasin veelgi võimsamalt, eriti peale seda, kui sain teada, et lähedane tuttav ka opil käis ja jalutab iga õhtu, olen hakanud ka mina jalutama õhtuti. Eks vahel olen ikka laisk, kui ikka miinused siin üle -24C olid ja tuiskas ;) Aga niii hea on liikuda!!!

Kuigi ütleks, et energiat on tulnud ülimalt palju, siis samas on mind algusest peale tabanud ka selle opi läbinute suurim needus KÜLM ON!!!! Tegelt ka, te ei kujuta ettegi, jalad külmetavad ja minusugune sussi vihkaja mõtleb, et tahaks ka nüüd endale neid soojasid kapukaid :P Ja kusjuures avastasin koolis, et ka sõrmeotsad muutuvad külmaks kui pean istuma. Teisalt kuigi energia on tulnud on samas ka suur unekas tekkinud, seda seletati sellega, et kuna organism üritab leida nüüd viimseid energiaid, et peletada külma ja ka vähes söömist, siis ta on ka kurnatud. Ma vist magaks koguaeg nüüd.

Minu mehe suureks rõõmuks olen ma hakanud ka sauna nautima, sest seal on ju soe :D

Kaalukadu 1 kuul 13,5kg

Teine nädal

Ma räägin natuke ka teist nädalat. Käisin oma kohalikus perearsti punktis õmblusi eemaldamas, see oli vastik kogemus. Kuna minu elu ainuke op ja õmblus oli eelmine aasta peopesal asetsev 3 sõlme siis arvasin, et tean mida oodata....aga eksisin. Esiteks ei pesnud õde käsi, isegi ei desinfitseerinud, siis lõikas ta õmblusi nüride ja suurte (kas olid vanad arsti käärid või vist isegi kontorikäärid) kääridega :S Poleks tegi hea õega oleks kisama pistnud...eks ise ka loll et ei käratanud, aga see selleks enam.

Kuna liigusin juba jõudsamalt, sest mees viis nv jalutama, siis arvasin, et olen suuteline ka kolmapäeval kooli minema. Läksin, kuid see oli suur viga! Kuna ikka ei saanud istuda hästi, siis kujutage ette loengut kus sa pead istuma 10-17 kõval toolil. Samas järgmine päev oli selline vabam koolipäev, kus vajadusel sirutasin ennast ja liikusin kui paha hakkas, aga tunda oli, et liiga vara oli minna.

Seletan lähemalt, et miks ma istuda ei saanud hästi: minu õmblused jooksid reas küljelt-küljele täpselt ribide alt, lisaks tundus värskelt lõigatud magu nagu kont kõhus ja see isegi punnitas ribi alt välja (see on õnneks nüüd kadunud).

Kaalukadu oli teisel nädalal ligikaudu 9kg

Esimene nädal

Operatsioon oli kolmapäevasel päeva ja koju lasti alles esmaspäeval, seda ka alles siis kui suutsin tõestada, et ma suudan juua 1,5l vedelikku päevas.

Õnneks olid lapsed lasteaias ja koolis, sain rahus puhata kodus. Kuigi esimene asi mida tegin niikui abikaasa uksest väljus oli külmkapp ja krahmasin juba salatiga kausi, kui meenus et "HALLOOO!!!" :)

Aga esimene nädal oli raske, ikkagi haavad kõhul, üliraske oli üldse ringi liikuda, istuda ja kõndida oli valus ja võimatu. Magada suutsin ka nagu haiglas sellili (kuigi ma harva magasin sellili) või ainult paremal küljel, padi kaisus. Istumine oli suurim väljakutse, hea oli olla ainult sellises poollamavas poosis ja kohati lõi mao juurde ikka parajalt valu, kuid see kõik oli talutav.

Samas oli pereüllatunud, et juba esimesel päeval kodus ootas neid söök, sest hoiatasin neid ette, et ma võib olla ei suuda söögiga tegeleda. Söögiga mässamine polnud algusest peale mitte mingine mure, kui väljaarvata mu füüsilist võimekust.

Tööd ma teha ei suutnud (minu töö seisneb enamasti istuvas poosis), sest istuda ei saanud. Aga tasapisi sain rahus kodus koristada ja niisama liigutada ennast.

Söömise suhtes oli ka kõik korras, jõin mahlu, teed, joogijogurtit ja kuna see magus hakkas siibrisse viskama, siis sain hea soovituse juuba tassisuppe, need on head soolased ja vedelad :P

Raviks määrati 3 kuud maorohtusi, mis väga leebed minu üllatuseks ja elulõpuni multivitamiini, mis on nagu elementaarne lisa juba tänapäeval.

Kaalukadu koju jõudes 5kg

Esimesed päevad ja haiglas olek.

Esimene päev oligi kõige raskem, sest ma ei tohtinud isegi juua ja eks uued augud minu ihus olid valusad, sain siis rindkere alt paremalt-vasakule 5 auku 1õmblus+2õ+2õ+3õ+ dreenikauk. Öösel oli kõige hullem, kui käisin vetsus siis lausa pesin vähemalt oma suud...vajasin vett. Kõht oli paistes ja eks valus ka. Hommikul toodi mulle tassitäis sinist vedelikku, et kui see kajastub dreeni voolavas veresegus, siis on kuskil lekkimine, seda õnneks ei juhtunud ja öeldi, et päeval võetakse dreen välja. Selle võtmine polnud õnneks valus (kuigi palatikaaslasel oli väga valus), nägin siis alles oma sõjahaavu, sellili oli naljakas vaadata kuidas külje pealt sisse viidud dreen oli sellise ussina naha all näha ja ulatus oma 10cm roieteni. Tehti õmblus lahti ja tõmmati voolik välja. Tasapisis sain jooma, kuna vesi oli jube vastik lürpida nii palju, siis lasin tuua siirupit ja ämm tõi Helluse joogijogurtit. 3 päeval anti juba haigla poolt ka jogurt, mis tundus niiiii paks ja raske juua.

Magamine oli väga raske lisaks kogu liikumisele, voodist sain üles ja pikali ainult tänu voodi äärte ja ülevalt rippuva toega. Magasin suure imega ainult sellili või vaevu paremal küljel.

Õnneks oli mul väga lahe palatikaaslane, kes oli sama jubedas füüsilises olekus nagu minagi ja me siis jalutasime koos ja hoidsime oma kõhtu kinni suurest naerust :D

Õnneks iga päevaga läks ikka olek paremaks ja koduigatsus lõi juba naha alla. Ma pidasin niiii vapralt vastu aga kui 4 aastane tütar telefonis küsib:"Emme kas ma võin sind kallistada, luban, et kallistan õrnalt, et sul valus ei oleks" , ma täiega murdusin ja hakkasin lakkamatult nutma.

Operatsioon 11.01.2012. kell 9.00

Hommikul oli megavara äratus, 6.30. Kirurg käis veel ja õed siiberdasid edasi tagasi. Toodi mulle tablett, mida hoiatati, et ei tohi enne pesule minemist võtta...hea oli et kuulasin ;) Toodi ka mingid naljakad sukad, mis tuli pikali olles jalga surama, pärast selgus, et need olid mingid opisukad, et trombe ei tekiks jne. Pesul käidud, võtisin tableti ja jäin rahus voodisse ootama, et närv võimust ei võtaks...ahjaa need liibukad sukad surasin ka jalga. Minu op pidi hakkama kell 9.00. Natuke enne seda tulidki õed, panin selga kleidikese ja sõit hakkas. Kusjuures see tabla hakkas juba täiega tööle, öeldi, et see on rahusti ja täiega uimaseks tegi. Minu ainuke mälestus siis oli nii, et sõitsime, lifti minek, opi saal...kusjuures ma ei mäletanud, et oleks lauale roninud, aga see kena vene noormees kes oli siis minu anestesioloogiks vestles veel minuga, hoidis käo ees maski, tundsin, et kanüül pandi käele ja siis tegin SILMAD LAHTI!

Toas oli ülimalt ere valgus, masinad piiksusid, olin heas tujus ja õnneks ka valudeta, kohe tulid kaks väga mõnusat õde ja vestlesid minuga, veider oli see, et olin täiega ärkvel juba aga silm ei seletanud. Küsisin ainult oma suurimat hirmu, et kas mul on kateeter pandud, sest mul oli räige põiekas :D Õde rõõmustas mind, et ei ja küsisin kohe pissile :D Sain oma elu esimese siibri kogemuse osaliseks ;)

Kohe viidi mind ka tagasi palatisse, vaatasin kella, see oli 13.14.

Õde näitas ka kohe, et mis mul kõik on, nägin enda küljes asja, mida ei osanud oodata...dreen!

Õnneks kõige hullem olukord ka polnud, uimerdasin ja valutasin katkendlikult. Õhtu poole hakkasin ennast natukene selgemalt tundma, siis üritasin ka istuma tõmmata, et õhtul ikka ise vetsu saaks. Õhtul just kui õdede vahetus oli ära, sain mina ennast juba kauem istuma ja kui väljendasin soovi minna juba ise kõndima ja vetsu, siis tuli noormees Mihkel (keda palatikaaslane u 70 proua ikka kiusas, et ilus noor poiss), võttis ümbert kinni ja tema ning oma truu tantsukaaslasega (tilgutijalaga) loivasime siis pissile :) Seal sain õnneks ikka privaatsust ;)

Haiglas, opi-eelne periood

Kuigi see pool aastat ootamine tundus nii pikk aeg, siis jõulude ajal sain aru, et kohe-kohe on ta käes. Kippekiirelt lõpetasin osad oma tööd ja oligi käes juba 10. jaanuar. Hommikul vara sõitsin Tartu Ülikooli kliinikumi III korruse abdominaal kirurgia osakonda. Kohe võeti 7 pudelitäit verd, mõõdeti vererõhk ja juhatati kaalule. Seal vaatas vastu minu tippkaal...104kg.

Siis viidi palatisse. Seal ootas mind ees juba 3 naist, kõik erinevate asjadega...ma ei hakka neist pikemalt rääkima hetkel.....siis kohtusin esimest korda ka näost-näkku oma kirurgi Dr. Sillakiviga. Kuna ma pommisin teda küll meilidega siis selgus, et ta ise unustas mind saata UH-sse ja mõõganeelamisse, mis siis mind suure õudusega ootas nüüd ees kohe seal haiglas. Seadsin ennast vaikselt sisse palatis ja varsti tuligi kutse mõõgale.

Vot seda ma kartsin kõige rohkem ja kahjuks oli minu kogemus ka väga valus ning ebameeldiv :( Mul oli raske saada üle oma okserefleksist ja öökisin terve selle protseduuri...selle lõppedes oli mul kurk paistes ja nii valus, et uskusin, et ei söö enam kunagi.

Natuke oigasin voodis ja siis tuli kutse UH-sse. See on mõnus, olen enne teinud ainult lastega seoses seda ja seekord palus praktigant, et kas võib "sobrada" kõhus :) Muidugi ma lubasin. Sapikive polnud (sellega on see asi, et enamasti on sapikivid ka ülekaalulistel ja siis selle opi käigus kui juba seal ollakse, need ka eemaldatakse ;)), neerud pidid olema ideaalsel korras, sama ka emakas ja munasarjad, ainuke mis nagu silma jäi oli siis maks, mis pidi olema natuke rasva kattega. See pidi olema ennekõige joodikutel iseloomulik, aga ka ülekaalulistel.

Nüüd ei olnudki midagi muud, kui süüa oma viimane lõuna ja jääda ootama hommikut, õnneks olin mina päeva esimene op, seega ei pidanud kaua ootama.

Opi eelne takisturada

Mul oli siis pool aastat aega käia ära uneuuringus ja mõõganeelamises. Uneuuringuga seoses konsultatsioonil käisin novembris. Dr Veldi oli fantastiline arst, vaatas ja uuris mind ja vestlesime pikalt, niikui ta mulle kurku vaatas ütles:" Seda ma arvasin". Selgus siis, et mul on ka sünnipäraselt kalduvust paksusele oma hambumuse ja neelu kuju tõttu. Visiidi lõpus lisas, et soovitaks kindlasti mul opile minna .

Esimene test oli andur käe külge, mis 24h jooksul salvestab minu pulsi ja hapnikutaseme, selle test oli korras aga sooviti ka üldist uuringut, mida tehakse öösel haiglas magades...naersin, et ongi hea rahulik ilma lasteta magama minna ;)

Selle tegime alles 3 jaanuar 2012.a sest varem polnud aegu. See oli veider asi, läksin õhtul kohale, vaikne palat ja kodust võtsin une kaasa ;) Peaaegu pandi tund aega andureid külge: pähe, näole, rinnale. Ninna jooksis kaks voolikut ja ka suu juurde ulatus üks mikrofoni ots....olin nagu robot :)

See test oli ka enamvähem korras (saab 8. veebruar täpsemalt kuulda kui visiidile lähen) tähendab, et lämbumisohtu pole, mis oleks opile saatuslikuks saanud.

Tegelikult on selle opi eel mitu testi: mõõganeelamine, UH, uneuuring ja vajadusel veel mõned.

Dr.Sillakivi

Aasta on 2011.a suvi olen 28.a ja kaalun 103kg, KMI-39.

Saatsin peale pikka uurimist Dr. Toomas Sillakivile meili, mitte sellepärast, et joosta opile, sest seda ma lootsi just vältida, vaid konkreetsema ravi/dieedi saamiseks. Peale seda, kui saatsin kirja, küsis paar küsimust, siis suureks üllatuseks nädal hiljem sain kliinikumist kõne, mind on arst pannud maovähendus operatsiooni nimekirja. Kuna ikkagi see oli mulle ootamatu ja mitte üldse ka eesmärk, siis loobusin kohe. Registraator ütles, et kui ümber mõtlete helistage tagasi, sest aeg on niikuinii alles 10 jaanuar 2012.a.

Peale pikka vestlust abikaasaga olin valmis kaaluma siis seda võimalust ja helistasin tagasi. Ta ütles mulle hea lause: "Kas võtad tablette 5 aastat lootuses, et äkki saad midagi alla, või käid opil ja saad u aastaga alla ja oled juba 4 aastat õnnelikum!"

Dr. Sillakivi on oma ala parimaid kirurge ja teda soovitasid ka teised. Hakkasin uurima siis täpsemalt selle kõige kohta. Abikaasal on üks hea omadus, et kui ta millestki huvitub või kokkupuutub, siis ta uurib väga põhjalikult kõike seetõttu teadsin, et ta on 100% läbi mõelnud selle omapoolse soovituse mul minna opile. Ta andis lugeda Marguse blogi, mis on väga hästi kirja pandud, aga kõik teised keda mina tundsin....kõikidel on lause MA EI KAHETSE SEDA! SEE AITAS MIND! TEEKS VEEL KUI VAJA! aga ikka keegi ei rääkinud, et mis tunne ikka on peale oppi jne.

Õnneks võtsin julguse kokku ja tutvusin ühe inimesega, kes selle läbinud ja palusin ausat vastust. Ütleme nii, et mul vajus süda kurku kui lugesin tema kirja ja ka mees ehmatas. See tegi asja reaalseks. Ei ole ikka nii, et teen aga snip-snip ja kaal kaob ja lilled õitsevad, linnud lendavad ja ükssarvikud kakavad vikerkaari :D

See on ka põhjus, et miks ma tegin selle blogi, et anda ka omalt poolt reaalse tunde sellest, mis ees ootamas mõnda.

Hüperinsulineemia

Selline keerulise nimega diagnoos tuli siis mulle ainevahetusetestis. Kuna keskendusime rasedusele ja ei puudutanud enam seda teemat uurisin oma perearstilt, et mis see on. Tema esmane reaktsioon oli ehmatus ja siis ütles, et ole rõõmus, et selline diagnoos sulle praegu 28 aastaselt pandi, sest see on II diabeedi algstaadium. Teisisõnu, kui oma elu ei muuda on 40-selt diabeet :(

Netist ma ei leia ka head vastust selle kohta, kuid arst tõlkis maakeelde selle nii:

Hüperinsulineemia on see, kui keha toodab insuliini üleliia, see muutub rasvaks ja see omakorda ladestud organismi.

Imestame siis veel kehakaalu.

Aga ütles ka kohe, et selle diagnoosi puhul polegi ime, et toitumine+trenn+dieedid ei aita, sest tuleb ravida ennekõige selle tekkepõhjust ja siis lisada kõik muu. Sellepärast ütleski M.Väli mulle, et ravime 5 aastat ja siis äkki...

Kuid siin oli muutusehetk! Hakkasin vaatama diabeedi toitumist :)

Arstid, rohud, uuringud...

• 2008.a satun ühele üritusele endokrinoloog ja günekoloog Maie Väliga, kes hakkas uurima, minu kaalu kohta ja siis esimest korda kuulsin oma suureks üllatuseks, et kõik paksused ei ole LAISKUS! Ta kutsus mind enda visiidile ja tegime ainevahetuse testi. Enne kui testi tulemused teada saime, proovisin 2 kuud mingeid tablette (nime kahjuks ei mäleta) aga arst ütles, et see on ainuke mida saab toitumise suhtes määrata ilma ainevahetuse testi tegemata. See töötas hästi, kaotas tugevalt isu ja kaal kadus kuuga 5kg...kuid nagu aimate, siis arstide visiidi on meil nagu on ja ei saanud rohkem sinna, et retsepti uuendada, kui lõpuks aja sain, siis jäigi diagnoos kuulmata ja rohud määramata, sest ma sain teada rasedusest.
• Diagnoosiks ainevahetusetestil oli hüperinsulineemia.
• Kuna rohud on kanged ja ohtlikud, siis lükkus minu ravimine selleks ajaks, kui laps on rinnast võõrutatud.
• 2011 jaanuar oli kõik läbi ja mulle määrati raviks 2x päevas Metforal 850g. Selle rohuga loeti kaasa mulle sõnad: laste saamine lükka vähemalt 5 aastat edasi ja ravin sellega ennast 5 aastat, ÄKKI siis saab midagi korda, kuid kaalulangusest ei räägi.

Eellugu

Räägin natukene ka millest minul kõik alguse sai.
Kooli ajal polnud ma nüüd kõige paksema aga ka mitte kõige peenem...ütleme siis, et paras :) Keskkooli lõpetades kaalusin vaevu 50kg, olin hästi kõhna ja normaalselt lihastes.

Kaalustatistika

• Olen sündinud 1982.a ja 162cm pikk.
• 2002.a olen 20 aastane ja kaalun ikka vaevalt 5okg, kuid suvel jään ootama oma esimest last. Paari päevaga läksin sõna otseses mõttes paiste, riided ei läinud enam selga ja halb hakkas sest liigutada oli võimatu. Laps sündis 2003.a ja sünnitama minnes tuli mulle kukile +35kg lisakaalu :( See kaal ei kadunud enam!
• 2006.a suvel jäin ootama oma teist last, lisandus lubatud +12kg. Sünnitama minnes oli kaal 86kg.
• 2009.a ootan oma kolmandat last, kaaluks on raseduse alguses 92kg, sünnitama minnes (2010 jaanuar)oli kaal 94,5kg...olin enda üle uhke, sest ülekaalulistel on suur oht veelgi nö üle süüa.
• 2010-2011.a liigub minu kaal 92-102.5kg vahel

Suurimat muutust hakkasime tegema oma pere toitumisest 2011 jaanuaris, kaotades saia menüüst, seetõttu ka vähendasime küpsetamist, suurendasime veelgi niigi korraliku salati osakaalu toidu juures ja tõime rohkemalt köögivilju toidu juurde.

Oma elu AINSA dieedi tegin ma 2011.a aprillis, proovides koos tuttavaga käsi-käes proteiini dieeti. See töötas väga hästi! oleks töötanud veelgi paremini kui ma oleks suutnud hoida toidu kogustest kinni, aga kaalukaotus oli 95kg pealt 88,5kg peale.

Kuid saatuslikuks sai töö, mis minul on istuv ja veelgi hullemas variandis, kodune! :( ülipikad tööpäevad mis ulatusid hooajati 1-3 öösel andsid oma karistuse.

Algus

Hakka siia kirja panema kõike, mis on minu kaalu kadumisega seotud, sest usun, et see võib nii mõndagi aidata.
Idee on avameelselt kirjutada oma teekonnast tervislikuma elu ja kaalu poole.