Viimase nädalad on minu juurde toonud mitu murelikku opile minejat, kes näevad minu hetke olukorda ja loevad ka foorumites jne igasuguseid jutte ja on lausa paanika äärel. See otsus võtta ette selline op pole kergekäeline ja seetõttu muidugi reageerid ainult selle peale, mis negatiivne.
Mul oli esmaspäeval operatsioon... protseduur oli nö kerge, kuid põhjus raske. Kuna see on väga isiklik ja ei puutu MITTE MINGIT MOODI mao oppi või kaalukaotusesse, siis ei räägi ma sellest lähemalt!
Kui ma meenutan jälle juba siin blogi alguses oma juttu, kuidas haiglast koju saades, tulin ja nutsin, sest sain autos teada, et mul on magu maha õigatud ja kuda ma söön...siis ei imesta teie hirmu! Aga kui sa ei usu endasse "Ma saan hakkama!" siis pole midagi teha!
Jah ma käisin jalaopil, see oli kõhnumisega seoses!!! Aga mõelge nüüd, seda veeni nägin ma juba ülekaalulisena ja poleks see meeletu pekk sääremarjalt taandunud (tänu millele nägin kohe eriti hästi veeni) oleks ma juba tugevas põletikus veeniga elanud veel mitu aastat ja milline oleks siis tagajärg olnud!?!?!?
Muidugi jääb see negatiivne enne silma, kuid kui vaatad juba lõpptulemuse saavutanud inimesi, siis see peaks ju andma kindlust. Inimesed on VÄGA erinevad, kes oksendab, kes saab süste, jne. Nagu ka abielu või lapse kasvatamine, mida ei saa teha 100% mingi raamatu järgi, sa võid saada ainut osaliselt õppesõnu, kuid mitte elada 100% selle järgi.
Suurim soovitus, mida annan ongi see, et tule kasvõi kokkusaamistele ja loe blogisid/foorumit nii, et märka ka seda positiivset lõpptulemust.
See operatsioon ei ole rikkunud minu elu, eriti mis puudutab seda tervise poolt.....pigem just paljutel on jama kasvanud enesekindusega, mida tihti ülbuseks peetakse..."plõksin" nagu mu kaasa ütleb :D
No comments:
Post a Comment