45 päev, -17kg

Kas olete tähele pannud, et tihti on numbritega selline nali, et ühe tulemuse peale vaatad "ok, päris normaalne" ja teise peale "issand, kust see veel tuli ?". Kui mul kuu täitumisel tuli -13,5kg siis vaatasin et norm tulemus aga täna kui vaatas -17kg vastu ehmatasin ära, et WAUUUU.

Kuid see selleks, ma tahtsin rääkida selles, et kuidas minusugused "kaaskannatajad" kokku said :D

Mul on väga kahju, et ma leidsin selle teemalise foorumi alles peale oppi, sest nende tugi oleks asendamatu olnud :) Kuid me saime kokku ja sain ka siis näha neid inimesi otse kelle juttudele elame koguaeg kaasa ja ka neid kes siis nö meie inspiratsioonid :) Jätsin meelde paar õpetusõna, mis nii mõndagi vast aitaks.

• NAHK- Kõikidest kreemidest parim on anda nahale shokki ;) ehk siis SAUN SAUN ja veelkord SAUN ;) ja saunast karmauhh lumehange :D (ma luban, et homme kargan niisama õue mineku asemel kõhuli ka ;) ) Ühesõnaga väga tugeva ja pideva temperatuurimuutusega saab nahale anda tema õige vorm ja teate ma usun, sest seda rääkis mees kes 160kg pealt 86kg peale on saanud :)
• KIIRE KAALUKAOTUS- Selle puhul on suur oht, tasakaaluhäiretele, seega tähelepanu!
• SÖÖMINE- Tegelikult tuleks ikkagi toituda oma enesetunde järgi, ei saa seda teha ikka teiste soovituste alusel ka , sest hiljem on meie "võimekus ja taluvus" erinev. Nägin oma suuuuureks üllatuseks, kuidas alla 10 päeva tagasi opil käinu neelatas oliivi.
• NB- kui on ikka mure siis kiirelt võtta arstiga ühendust ja kui sa ei saa arstiga läbi või on mingi tõrge, siis vali kiirelt uus.

Minu jaoks õhtu tähtsaim soovitus oli selline: kui sa oled mingi tulemuse juba saavutanud, siis võid vaadata tagasi ja ennast kiita, kuid ära jää seda tegema, sest võidki sinna kinni jääda. Siht silme ees, liigu edasi!!!

Nägin ka seda naisterahvast, kes siis on nö mulle eeskujuks hetkel, kuna ma olen tegelikult üks kergemate killast, siis ei saa ma ju ennast võrrelda 130 kilosega. Foorumis on naine, kes oli 106kg ja käis opil täpselt aasta varem (12 jaan) nüüd kaalub 58kg. Ma uurisin enne juba temalt, et kui palju ta u iga kuu kaotas jne ja hetkel liigun sama tulemuse suunas. Teda oli niiii hea näha!

Vast järgmine kord kokku saades saan mina ka kiita kui hea välja näen ;)

peaegu....

Oi, hetkel on niiiiiiii nõme periood käes, nagu lastel, et jääd kinni kahe riidesuuruse vahele :(

Kandsin peale esimest last pea 8 aastat nr 14 suurus riideid...mingi hetk avastasin, et see hakkab jääma väikeseks kohati. Ja nüüd tundub, et ma kandsin viimases lõpus 16 suurus riideid.

Aga nüüd siis, on 90% vanu riideid liiga suured ja koledad ja ülejäänud lähevad just täpselt selga. Kevadet on ootamas juba 14 suurus püksid tutikad mitu tükki aga veel ei lähe.

Nii ma siis istun ja üritan leida midagi....inimene pole kunagi rahul, eksju ;)

I like me!

Õnneks ma ei tunne ennast nii :)

Aina paremaks läheb, aina vaatan kuidas palju on minu küljest kadunud, näiteks just see jube rasvakõht, mis oli juba sama kaugel kui mu suur partii ja see energia...ooh pidasin vastu 2 rasket päeva täis koolitamist ja ....ma tean , et ei tohi nii teha aga täna sain süüa ainult 2 tassi teed, kohukese ja pool topsi kodujuustu. Luban, et hakkan paremini sööma. Kuid samas olgem ausad, leia sa poest midagi soolad, et püree toiduline seda saak kohe võtta ja süüa!?!?!?!? ainult võta kohuke või kreem...väkk aitab juba.

:)

Oujeee

Kas ma hüppasin tundmatusse auku?

Nüüd räägin väga avameelselt selle tunnete poole, mis kaasneb sellise ülisuure sammuga minu elus.

Palju aastaid paks olles tunned ennast ikka megavastikult, kui sa ei julge paljusid riideid kanda, ujumas käia, sokke ja saapaid ei saa jalga ägisemata :S ja lisame siia tervisemured, mis enamike piinama tulevad.

Ma ei tahtnud seda oppi, pigem kartsin, sest arvasin, et miks ma muudan looja poolt antud keha sedasi vabatahtlikult, aga juba enne öeldud abikaasa lause muutis mu arvamust, sest hindan ülekõige tema arvamust....sest tema uurib alati asju enne kui sõna võtab! Ja ka mitu arsti soovitasid ikkagi, kuna see haigus (hüperins.) tingis selle, et dieedid ja trennid ei aita mind enam, organism on rikkis.

Kuna haiglas alles päev enne oppi otsustas kirurg ära, et millist oppi mulle teha, siis eks ärevus mängis oma rolli ja teadsin, et mulle pandi maobandaaz ja arvasin seda, kuni kojusaamise hommikuni. Autos abikaasa luges, et kuule loe ka, et sul ikka lõigati midagi ja siis saingi aru et sleeve tähendas seda, et lõigati mao küljest ülisuur tükk maha.

Istusin kodus ja olin täiesti shokis. Täiesti ausalt, ma olin shokis, sest ma polnud selleks valmis. Kuigi ma arsti otsuses ei kahelnud...aga.......kui ma siis teada sain lõpuks ometi, et ma ei hakka kunagi sööma "korralikult", siis ma täiega kirusin ja kahetsesin.

MA OLIN KARANUD TUNDMATUSSE VETTE!!!!!

Aga vot seetõttu ma nüüd kirjutan seda blogi, et need kes kunagi sellele mõtlevad või kogevad saaks teada ausalt, et mis see ikka endast kujutab.

Mina ei leidnud eriti andmeid ja kui läbinutelt küsisin siis ainult vastati: "Ma ei kahetse", "Teeksin seda uuesti!". Aga kus oli jutt valust, ja söömisest jne. Ok valu jne jutu ma lõpuks kuulsin, kuid see, et mis koguseid sööma hakkan oli täielik teadmatus.

Aga vaadake kui valesti inimene mõtleb, esimene mõte peale söögikoguse teada saamist oli see, et aga kuidas ma nüüd jõulu jne lauas süüa saan.....automaatselt mõtles inimene õgimisele. Olles istunud uhkes üksinduses oma mõtetega ja suure ehmatusega, hakkas minusse imbuma ka arusaam, et MA EI VAJAGI JU SEDA!!!!!

Mõelge ise ka nüüd, ma küll ei söö enam suuri koguseid aga mitte miski ei takista mul söömast mida tahan. Sest ega kaalujälgijagi või mingi dieeditajagi ei söö suuri koguseid, lihtsalt oleneb mida sööd ja palju (minu puhul siis kui mitu korda päevas).

Arst ütles mulle ilusasti peale oppi:

"Mina andsin sulle võimaluse muuta oma elu, haiglast lahkudes on ülejäänud tulemus sinu teha. Ära riku siis minu tööd!" :)

Suurim töö tulebki teha oma mõtlemises!!!! Kui sind shokeerib toidukogus ja sa kahetsed, siis sa ei saagi toimima seda asja!

-14kg

Tegin väikese võrdluse, et milline ma välja näen siis enne ja nüüd ja hakkan tegema iga natukese aja pärast, kui muutus tugevalt väljendub, veel pilte :)

Nagu näha, siis võtab see suur kaal ka suurema osa pildist ;)

Kuigi -14kg pole riietuses nr väiksemaks veel läinud, aga vanad on juba väikesed ja enamus on parajaks muutunud. Pea 6 aastat kandsin 14 nr riietust ja aimamatult muutus see viimase 2 aastaga 16 peale. Nüüd on suve (loodetavasti tegelt kevadet ) ootamas 3 paari tutikaid 14 nr pükse ;)

Pilt on endal ka hea vaadata, aga pigem rohkem neile, kes mind palju ei ole näinud ja viimase kaardi kohta ütlesid, et pole muutust.

Söömine

Karmen palus teha pilti selles, et milline on minu toidukogus. Selline väikene reegel on "3 supilusikatäit", nagu ka pildil siis näha, et max kogus on mulle 1 muna, kohuke, väikene kohupiimakreem, jne

Kuigi on probleeme liiga tihke või tükilise toiduga, siis omletti ma suudan vaikselt süüa.

Suurimat puudust tunnen, värskest...salatit tahaks!

Kui õhtul panen perele suured praetaldrikud lauale, siis ei pane ma endale isegi mitte väikest taldrikut vaid lausa alustaldriku :P

Söön u 3-4 korda päevas, enamasti hommikul joon suure tassi (loe u 350ml) teed või mahla, lõuna ajal söön püreed, siis õhtul perega ja oleneb kuidas mul päev on olnud siis äkki ka õhtupoole midagi väikest (kohuke või poolik (väike ) jogurt). Aga üritan terve päev ainult juua, seetõttu laua taga töö on hea, et tass ainult laual ja trüüpan!

Õnneks panni kõrval ma ei nuta, kui välja arvata see, et salatit tahaks hullult süüa :)

Ja vahel kui lööb välja, et TAHAKS KA...siis jõuab kohale ka see, et see on kõik ainult minu mõtlemises kinni!!!

Suurim abi on muidugi selles, et kuna selle Sleeve opi käigus eemaldati ka see piirkond, mis nö "näljatunnet" tekitab ja ma ei tunne enam sellist nälga.

1 kuu

Kokkuvõtlikult oli esimene kuu siis parajalt raske, kuid hetkel on kõik valud ununenud ja siht on etepoole suunatud uue inimese saavutamise poole :)

3 nädalal hakkasin sööma püreetoite, ehk tegin kõik mida ka pere sööb püreeks....mehel olid õnnepäevad, sest tema, kes makaroone ja riisi ei armasta sai õnneks kartuliperioodi pikalt, kuna neid ju ei aja läbi nuimiksri. Tegin ka teohkelt endale eraldi köögivilju jne.

Kuid on söömisel ka pahupool olnud.

Niikui toit oli kas liiga kuiv või ikkagi liiga tükiline, siis hakkas nii halb ja mind päästis piinadest ainult konkreetselt näpud kurku, saades välja selle viimase sööma hakkas kerge nagu poleks midagi olnudki.

Liikuma hakkasin veelgi võimsamalt, eriti peale seda, kui sain teada, et lähedane tuttav ka opil käis ja jalutab iga õhtu, olen hakanud ka mina jalutama õhtuti. Eks vahel olen ikka laisk, kui ikka miinused siin üle -24C olid ja tuiskas ;) Aga niii hea on liikuda!!!

Kuigi ütleks, et energiat on tulnud ülimalt palju, siis samas on mind algusest peale tabanud ka selle opi läbinute suurim needus KÜLM ON!!!! Tegelt ka, te ei kujuta ettegi, jalad külmetavad ja minusugune sussi vihkaja mõtleb, et tahaks ka nüüd endale neid soojasid kapukaid :P Ja kusjuures avastasin koolis, et ka sõrmeotsad muutuvad külmaks kui pean istuma. Teisalt kuigi energia on tulnud on samas ka suur unekas tekkinud, seda seletati sellega, et kuna organism üritab leida nüüd viimseid energiaid, et peletada külma ja ka vähes söömist, siis ta on ka kurnatud. Ma vist magaks koguaeg nüüd.

Minu mehe suureks rõõmuks olen ma hakanud ka sauna nautima, sest seal on ju soe :D

Kaalukadu 1 kuul 13,5kg

Teine nädal

Ma räägin natuke ka teist nädalat. Käisin oma kohalikus perearsti punktis õmblusi eemaldamas, see oli vastik kogemus. Kuna minu elu ainuke op ja õmblus oli eelmine aasta peopesal asetsev 3 sõlme siis arvasin, et tean mida oodata....aga eksisin. Esiteks ei pesnud õde käsi, isegi ei desinfitseerinud, siis lõikas ta õmblusi nüride ja suurte (kas olid vanad arsti käärid või vist isegi kontorikäärid) kääridega :S Poleks tegi hea õega oleks kisama pistnud...eks ise ka loll et ei käratanud, aga see selleks enam.

Kuna liigusin juba jõudsamalt, sest mees viis nv jalutama, siis arvasin, et olen suuteline ka kolmapäeval kooli minema. Läksin, kuid see oli suur viga! Kuna ikka ei saanud istuda hästi, siis kujutage ette loengut kus sa pead istuma 10-17 kõval toolil. Samas järgmine päev oli selline vabam koolipäev, kus vajadusel sirutasin ennast ja liikusin kui paha hakkas, aga tunda oli, et liiga vara oli minna.

Seletan lähemalt, et miks ma istuda ei saanud hästi: minu õmblused jooksid reas küljelt-küljele täpselt ribide alt, lisaks tundus värskelt lõigatud magu nagu kont kõhus ja see isegi punnitas ribi alt välja (see on õnneks nüüd kadunud).

Kaalukadu oli teisel nädalal ligikaudu 9kg

Esimene nädal

Operatsioon oli kolmapäevasel päeva ja koju lasti alles esmaspäeval, seda ka alles siis kui suutsin tõestada, et ma suudan juua 1,5l vedelikku päevas.

Õnneks olid lapsed lasteaias ja koolis, sain rahus puhata kodus. Kuigi esimene asi mida tegin niikui abikaasa uksest väljus oli külmkapp ja krahmasin juba salatiga kausi, kui meenus et "HALLOOO!!!" :)

Aga esimene nädal oli raske, ikkagi haavad kõhul, üliraske oli üldse ringi liikuda, istuda ja kõndida oli valus ja võimatu. Magada suutsin ka nagu haiglas sellili (kuigi ma harva magasin sellili) või ainult paremal küljel, padi kaisus. Istumine oli suurim väljakutse, hea oli olla ainult sellises poollamavas poosis ja kohati lõi mao juurde ikka parajalt valu, kuid see kõik oli talutav.

Samas oli pereüllatunud, et juba esimesel päeval kodus ootas neid söök, sest hoiatasin neid ette, et ma võib olla ei suuda söögiga tegeleda. Söögiga mässamine polnud algusest peale mitte mingine mure, kui väljaarvata mu füüsilist võimekust.

Tööd ma teha ei suutnud (minu töö seisneb enamasti istuvas poosis), sest istuda ei saanud. Aga tasapisi sain rahus kodus koristada ja niisama liigutada ennast.

Söömise suhtes oli ka kõik korras, jõin mahlu, teed, joogijogurtit ja kuna see magus hakkas siibrisse viskama, siis sain hea soovituse juuba tassisuppe, need on head soolased ja vedelad :P

Raviks määrati 3 kuud maorohtusi, mis väga leebed minu üllatuseks ja elulõpuni multivitamiini, mis on nagu elementaarne lisa juba tänapäeval.

Kaalukadu koju jõudes 5kg