Õnneks olid lapsed lasteaias ja koolis, sain rahus puhata kodus. Kuigi esimene asi mida tegin niikui abikaasa uksest väljus oli külmkapp ja krahmasin juba salatiga kausi, kui meenus et "HALLOOO!!!" :)
Aga esimene nädal oli raske, ikkagi haavad kõhul, üliraske oli üldse ringi liikuda, istuda ja kõndida oli valus ja võimatu. Magada suutsin ka nagu haiglas sellili (kuigi ma harva magasin sellili) või ainult paremal küljel, padi kaisus. Istumine oli suurim väljakutse, hea oli olla ainult sellises poollamavas poosis ja kohati lõi mao juurde ikka parajalt valu, kuid see kõik oli talutav.
Samas oli pereüllatunud, et juba esimesel päeval kodus ootas neid söök, sest hoiatasin neid ette, et ma võib olla ei suuda söögiga tegeleda. Söögiga mässamine polnud algusest peale mitte mingine mure, kui väljaarvata mu füüsilist võimekust.
Tööd ma teha ei suutnud (minu töö seisneb enamasti istuvas poosis), sest istuda ei saanud. Aga tasapisi sain rahus kodus koristada ja niisama liigutada ennast.
Söömise suhtes oli ka kõik korras, jõin mahlu, teed, joogijogurtit ja kuna see magus hakkas siibrisse viskama, siis sain hea soovituse juuba tassisuppe, need on head soolased ja vedelad :P
Raviks määrati 3 kuud maorohtusi, mis väga leebed minu üllatuseks ja elulõpuni multivitamiini, mis on nagu elementaarne lisa juba tänapäeval.
Kaalukadu koju jõudes 5kg
No comments:
Post a Comment