Esimesed päevad ja haiglas olek.

Esimene päev oligi kõige raskem, sest ma ei tohtinud isegi juua ja eks uued augud minu ihus olid valusad, sain siis rindkere alt paremalt-vasakule 5 auku 1õmblus+2õ+2õ+3õ+ dreenikauk. Öösel oli kõige hullem, kui käisin vetsus siis lausa pesin vähemalt oma suud...vajasin vett. Kõht oli paistes ja eks valus ka. Hommikul toodi mulle tassitäis sinist vedelikku, et kui see kajastub dreeni voolavas veresegus, siis on kuskil lekkimine, seda õnneks ei juhtunud ja öeldi, et päeval võetakse dreen välja. Selle võtmine polnud õnneks valus (kuigi palatikaaslasel oli väga valus), nägin siis alles oma sõjahaavu, sellili oli naljakas vaadata kuidas külje pealt sisse viidud dreen oli sellise ussina naha all näha ja ulatus oma 10cm roieteni. Tehti õmblus lahti ja tõmmati voolik välja. Tasapisis sain jooma, kuna vesi oli jube vastik lürpida nii palju, siis lasin tuua siirupit ja ämm tõi Helluse joogijogurtit. 3 päeval anti juba haigla poolt ka jogurt, mis tundus niiiii paks ja raske juua.

Magamine oli väga raske lisaks kogu liikumisele, voodist sain üles ja pikali ainult tänu voodi äärte ja ülevalt rippuva toega. Magasin suure imega ainult sellili või vaevu paremal küljel.

Õnneks oli mul väga lahe palatikaaslane, kes oli sama jubedas füüsilises olekus nagu minagi ja me siis jalutasime koos ja hoidsime oma kõhtu kinni suurest naerust :D

Õnneks iga päevaga läks ikka olek paremaks ja koduigatsus lõi juba naha alla. Ma pidasin niiii vapralt vastu aga kui 4 aastane tütar telefonis küsib:"Emme kas ma võin sind kallistada, luban, et kallistan õrnalt, et sul valus ei oleks" , ma täiega murdusin ja hakkasin lakkamatult nutma.

Operatsioon 11.01.2012. kell 9.00

Hommikul oli megavara äratus, 6.30. Kirurg käis veel ja õed siiberdasid edasi tagasi. Toodi mulle tablett, mida hoiatati, et ei tohi enne pesule minemist võtta...hea oli et kuulasin ;) Toodi ka mingid naljakad sukad, mis tuli pikali olles jalga surama, pärast selgus, et need olid mingid opisukad, et trombe ei tekiks jne. Pesul käidud, võtisin tableti ja jäin rahus voodisse ootama, et närv võimust ei võtaks...ahjaa need liibukad sukad surasin ka jalga. Minu op pidi hakkama kell 9.00. Natuke enne seda tulidki õed, panin selga kleidikese ja sõit hakkas. Kusjuures see tabla hakkas juba täiega tööle, öeldi, et see on rahusti ja täiega uimaseks tegi. Minu ainuke mälestus siis oli nii, et sõitsime, lifti minek, opi saal...kusjuures ma ei mäletanud, et oleks lauale roninud, aga see kena vene noormees kes oli siis minu anestesioloogiks vestles veel minuga, hoidis käo ees maski, tundsin, et kanüül pandi käele ja siis tegin SILMAD LAHTI!

Toas oli ülimalt ere valgus, masinad piiksusid, olin heas tujus ja õnneks ka valudeta, kohe tulid kaks väga mõnusat õde ja vestlesid minuga, veider oli see, et olin täiega ärkvel juba aga silm ei seletanud. Küsisin ainult oma suurimat hirmu, et kas mul on kateeter pandud, sest mul oli räige põiekas :D Õde rõõmustas mind, et ei ja küsisin kohe pissile :D Sain oma elu esimese siibri kogemuse osaliseks ;)

Kohe viidi mind ka tagasi palatisse, vaatasin kella, see oli 13.14.

Õde näitas ka kohe, et mis mul kõik on, nägin enda küljes asja, mida ei osanud oodata...dreen!

Õnneks kõige hullem olukord ka polnud, uimerdasin ja valutasin katkendlikult. Õhtu poole hakkasin ennast natukene selgemalt tundma, siis üritasin ka istuma tõmmata, et õhtul ikka ise vetsu saaks. Õhtul just kui õdede vahetus oli ära, sain mina ennast juba kauem istuma ja kui väljendasin soovi minna juba ise kõndima ja vetsu, siis tuli noormees Mihkel (keda palatikaaslane u 70 proua ikka kiusas, et ilus noor poiss), võttis ümbert kinni ja tema ning oma truu tantsukaaslasega (tilgutijalaga) loivasime siis pissile :) Seal sain õnneks ikka privaatsust ;)

Haiglas, opi-eelne periood

Kuigi see pool aastat ootamine tundus nii pikk aeg, siis jõulude ajal sain aru, et kohe-kohe on ta käes. Kippekiirelt lõpetasin osad oma tööd ja oligi käes juba 10. jaanuar. Hommikul vara sõitsin Tartu Ülikooli kliinikumi III korruse abdominaal kirurgia osakonda. Kohe võeti 7 pudelitäit verd, mõõdeti vererõhk ja juhatati kaalule. Seal vaatas vastu minu tippkaal...104kg.

Siis viidi palatisse. Seal ootas mind ees juba 3 naist, kõik erinevate asjadega...ma ei hakka neist pikemalt rääkima hetkel.....siis kohtusin esimest korda ka näost-näkku oma kirurgi Dr. Sillakiviga. Kuna ma pommisin teda küll meilidega siis selgus, et ta ise unustas mind saata UH-sse ja mõõganeelamisse, mis siis mind suure õudusega ootas nüüd ees kohe seal haiglas. Seadsin ennast vaikselt sisse palatis ja varsti tuligi kutse mõõgale.

Vot seda ma kartsin kõige rohkem ja kahjuks oli minu kogemus ka väga valus ning ebameeldiv :( Mul oli raske saada üle oma okserefleksist ja öökisin terve selle protseduuri...selle lõppedes oli mul kurk paistes ja nii valus, et uskusin, et ei söö enam kunagi.

Natuke oigasin voodis ja siis tuli kutse UH-sse. See on mõnus, olen enne teinud ainult lastega seoses seda ja seekord palus praktigant, et kas võib "sobrada" kõhus :) Muidugi ma lubasin. Sapikive polnud (sellega on see asi, et enamasti on sapikivid ka ülekaalulistel ja siis selle opi käigus kui juba seal ollakse, need ka eemaldatakse ;)), neerud pidid olema ideaalsel korras, sama ka emakas ja munasarjad, ainuke mis nagu silma jäi oli siis maks, mis pidi olema natuke rasva kattega. See pidi olema ennekõige joodikutel iseloomulik, aga ka ülekaalulistel.

Nüüd ei olnudki midagi muud, kui süüa oma viimane lõuna ja jääda ootama hommikut, õnneks olin mina päeva esimene op, seega ei pidanud kaua ootama.

Opi eelne takisturada

Mul oli siis pool aastat aega käia ära uneuuringus ja mõõganeelamises. Uneuuringuga seoses konsultatsioonil käisin novembris. Dr Veldi oli fantastiline arst, vaatas ja uuris mind ja vestlesime pikalt, niikui ta mulle kurku vaatas ütles:" Seda ma arvasin". Selgus siis, et mul on ka sünnipäraselt kalduvust paksusele oma hambumuse ja neelu kuju tõttu. Visiidi lõpus lisas, et soovitaks kindlasti mul opile minna .

Esimene test oli andur käe külge, mis 24h jooksul salvestab minu pulsi ja hapnikutaseme, selle test oli korras aga sooviti ka üldist uuringut, mida tehakse öösel haiglas magades...naersin, et ongi hea rahulik ilma lasteta magama minna ;)

Selle tegime alles 3 jaanuar 2012.a sest varem polnud aegu. See oli veider asi, läksin õhtul kohale, vaikne palat ja kodust võtsin une kaasa ;) Peaaegu pandi tund aega andureid külge: pähe, näole, rinnale. Ninna jooksis kaks voolikut ja ka suu juurde ulatus üks mikrofoni ots....olin nagu robot :)

See test oli ka enamvähem korras (saab 8. veebruar täpsemalt kuulda kui visiidile lähen) tähendab, et lämbumisohtu pole, mis oleks opile saatuslikuks saanud.

Tegelikult on selle opi eel mitu testi: mõõganeelamine, UH, uneuuring ja vajadusel veel mõned.

Dr.Sillakivi

Aasta on 2011.a suvi olen 28.a ja kaalun 103kg, KMI-39.

Saatsin peale pikka uurimist Dr. Toomas Sillakivile meili, mitte sellepärast, et joosta opile, sest seda ma lootsi just vältida, vaid konkreetsema ravi/dieedi saamiseks. Peale seda, kui saatsin kirja, küsis paar küsimust, siis suureks üllatuseks nädal hiljem sain kliinikumist kõne, mind on arst pannud maovähendus operatsiooni nimekirja. Kuna ikkagi see oli mulle ootamatu ja mitte üldse ka eesmärk, siis loobusin kohe. Registraator ütles, et kui ümber mõtlete helistage tagasi, sest aeg on niikuinii alles 10 jaanuar 2012.a.

Peale pikka vestlust abikaasaga olin valmis kaaluma siis seda võimalust ja helistasin tagasi. Ta ütles mulle hea lause: "Kas võtad tablette 5 aastat lootuses, et äkki saad midagi alla, või käid opil ja saad u aastaga alla ja oled juba 4 aastat õnnelikum!"

Dr. Sillakivi on oma ala parimaid kirurge ja teda soovitasid ka teised. Hakkasin uurima siis täpsemalt selle kõige kohta. Abikaasal on üks hea omadus, et kui ta millestki huvitub või kokkupuutub, siis ta uurib väga põhjalikult kõike seetõttu teadsin, et ta on 100% läbi mõelnud selle omapoolse soovituse mul minna opile. Ta andis lugeda Marguse blogi, mis on väga hästi kirja pandud, aga kõik teised keda mina tundsin....kõikidel on lause MA EI KAHETSE SEDA! SEE AITAS MIND! TEEKS VEEL KUI VAJA! aga ikka keegi ei rääkinud, et mis tunne ikka on peale oppi jne.

Õnneks võtsin julguse kokku ja tutvusin ühe inimesega, kes selle läbinud ja palusin ausat vastust. Ütleme nii, et mul vajus süda kurku kui lugesin tema kirja ja ka mees ehmatas. See tegi asja reaalseks. Ei ole ikka nii, et teen aga snip-snip ja kaal kaob ja lilled õitsevad, linnud lendavad ja ükssarvikud kakavad vikerkaari :D

See on ka põhjus, et miks ma tegin selle blogi, et anda ka omalt poolt reaalse tunde sellest, mis ees ootamas mõnda.

Hüperinsulineemia

Selline keerulise nimega diagnoos tuli siis mulle ainevahetusetestis. Kuna keskendusime rasedusele ja ei puudutanud enam seda teemat uurisin oma perearstilt, et mis see on. Tema esmane reaktsioon oli ehmatus ja siis ütles, et ole rõõmus, et selline diagnoos sulle praegu 28 aastaselt pandi, sest see on II diabeedi algstaadium. Teisisõnu, kui oma elu ei muuda on 40-selt diabeet :(

Netist ma ei leia ka head vastust selle kohta, kuid arst tõlkis maakeelde selle nii:

Hüperinsulineemia on see, kui keha toodab insuliini üleliia, see muutub rasvaks ja see omakorda ladestud organismi.

Imestame siis veel kehakaalu.

Aga ütles ka kohe, et selle diagnoosi puhul polegi ime, et toitumine+trenn+dieedid ei aita, sest tuleb ravida ennekõige selle tekkepõhjust ja siis lisada kõik muu. Sellepärast ütleski M.Väli mulle, et ravime 5 aastat ja siis äkki...

Kuid siin oli muutusehetk! Hakkasin vaatama diabeedi toitumist :)

Arstid, rohud, uuringud...

• 2008.a satun ühele üritusele endokrinoloog ja günekoloog Maie Väliga, kes hakkas uurima, minu kaalu kohta ja siis esimest korda kuulsin oma suureks üllatuseks, et kõik paksused ei ole LAISKUS! Ta kutsus mind enda visiidile ja tegime ainevahetuse testi. Enne kui testi tulemused teada saime, proovisin 2 kuud mingeid tablette (nime kahjuks ei mäleta) aga arst ütles, et see on ainuke mida saab toitumise suhtes määrata ilma ainevahetuse testi tegemata. See töötas hästi, kaotas tugevalt isu ja kaal kadus kuuga 5kg...kuid nagu aimate, siis arstide visiidi on meil nagu on ja ei saanud rohkem sinna, et retsepti uuendada, kui lõpuks aja sain, siis jäigi diagnoos kuulmata ja rohud määramata, sest ma sain teada rasedusest.
• Diagnoosiks ainevahetusetestil oli hüperinsulineemia.
• Kuna rohud on kanged ja ohtlikud, siis lükkus minu ravimine selleks ajaks, kui laps on rinnast võõrutatud.
• 2011 jaanuar oli kõik läbi ja mulle määrati raviks 2x päevas Metforal 850g. Selle rohuga loeti kaasa mulle sõnad: laste saamine lükka vähemalt 5 aastat edasi ja ravin sellega ennast 5 aastat, ÄKKI siis saab midagi korda, kuid kaalulangusest ei räägi.

Eellugu

Räägin natukene ka millest minul kõik alguse sai.
Kooli ajal polnud ma nüüd kõige paksema aga ka mitte kõige peenem...ütleme siis, et paras :) Keskkooli lõpetades kaalusin vaevu 50kg, olin hästi kõhna ja normaalselt lihastes.

Kaalustatistika

• Olen sündinud 1982.a ja 162cm pikk.
• 2002.a olen 20 aastane ja kaalun ikka vaevalt 5okg, kuid suvel jään ootama oma esimest last. Paari päevaga läksin sõna otseses mõttes paiste, riided ei läinud enam selga ja halb hakkas sest liigutada oli võimatu. Laps sündis 2003.a ja sünnitama minnes tuli mulle kukile +35kg lisakaalu :( See kaal ei kadunud enam!
• 2006.a suvel jäin ootama oma teist last, lisandus lubatud +12kg. Sünnitama minnes oli kaal 86kg.
• 2009.a ootan oma kolmandat last, kaaluks on raseduse alguses 92kg, sünnitama minnes (2010 jaanuar)oli kaal 94,5kg...olin enda üle uhke, sest ülekaalulistel on suur oht veelgi nö üle süüa.
• 2010-2011.a liigub minu kaal 92-102.5kg vahel

Suurimat muutust hakkasime tegema oma pere toitumisest 2011 jaanuaris, kaotades saia menüüst, seetõttu ka vähendasime küpsetamist, suurendasime veelgi niigi korraliku salati osakaalu toidu juures ja tõime rohkemalt köögivilju toidu juurde.

Oma elu AINSA dieedi tegin ma 2011.a aprillis, proovides koos tuttavaga käsi-käes proteiini dieeti. See töötas väga hästi! oleks töötanud veelgi paremini kui ma oleks suutnud hoida toidu kogustest kinni, aga kaalukaotus oli 95kg pealt 88,5kg peale.

Kuid saatuslikuks sai töö, mis minul on istuv ja veelgi hullemas variandis, kodune! :( ülipikad tööpäevad mis ulatusid hooajati 1-3 öösel andsid oma karistuse.

Algus

Hakka siia kirja panema kõike, mis on minu kaalu kadumisega seotud, sest usun, et see võib nii mõndagi aidata.
Idee on avameelselt kirjutada oma teekonnast tervislikuma elu ja kaalu poole.