Siis viidi palatisse. Seal ootas mind ees juba 3 naist, kõik erinevate asjadega...ma ei hakka neist pikemalt rääkima hetkel.....siis kohtusin esimest korda ka näost-näkku oma kirurgi Dr. Sillakiviga. Kuna ma pommisin teda küll meilidega siis selgus, et ta ise unustas mind saata UH-sse ja mõõganeelamisse, mis siis mind suure õudusega ootas nüüd ees kohe seal haiglas. Seadsin ennast vaikselt sisse palatis ja varsti tuligi kutse mõõgale.
Vot seda ma kartsin kõige rohkem ja kahjuks oli minu kogemus ka väga valus ning ebameeldiv :( Mul oli raske saada üle oma okserefleksist ja öökisin terve selle protseduuri...selle lõppedes oli mul kurk paistes ja nii valus, et uskusin, et ei söö enam kunagi.
Natuke oigasin voodis ja siis tuli kutse UH-sse. See on mõnus, olen enne teinud ainult lastega seoses seda ja seekord palus praktigant, et kas võib "sobrada" kõhus :) Muidugi ma lubasin. Sapikive polnud (sellega on see asi, et enamasti on sapikivid ka ülekaalulistel ja siis selle opi käigus kui juba seal ollakse, need ka eemaldatakse ;)), neerud pidid olema ideaalsel korras, sama ka emakas ja munasarjad, ainuke mis nagu silma jäi oli siis maks, mis pidi olema natuke rasva kattega. See pidi olema ennekõige joodikutel iseloomulik, aga ka ülekaalulistel.
Nüüd ei olnudki midagi muud, kui süüa oma viimane lõuna ja jääda ootama hommikut, õnneks olin mina päeva esimene op, seega ei pidanud kaua ootama.
Tartu on ka õppekliinik ja seetõttu on nii tüüpiline see, et on hunnikus õpilasi kaasas või isegi nende tööd tegemas :D
ReplyDelete