Nüüd räägin väga avameelselt selle tunnete poole, mis kaasneb sellise ülisuure sammuga minu elus.
Palju aastaid paks olles tunned ennast ikka megavastikult, kui sa ei julge paljusid riideid kanda, ujumas käia, sokke ja saapaid ei saa jalga ägisemata :S ja lisame siia tervisemured, mis enamike piinama tulevad.
Ma ei tahtnud seda oppi, pigem kartsin, sest arvasin, et miks ma muudan looja poolt antud keha sedasi vabatahtlikult, aga juba enne öeldud abikaasa lause muutis mu arvamust, sest hindan ülekõige tema arvamust....sest tema uurib alati asju enne kui sõna võtab! Ja ka mitu arsti soovitasid ikkagi, kuna see haigus (hüperins.) tingis selle, et dieedid ja trennid ei aita mind enam, organism on rikkis.
Kuna haiglas alles päev enne oppi otsustas kirurg ära, et millist oppi mulle teha, siis eks ärevus mängis oma rolli ja teadsin, et mulle pandi maobandaaz ja arvasin seda, kuni kojusaamise hommikuni. Autos abikaasa luges, et kuule loe ka, et sul ikka lõigati midagi ja siis saingi aru et sleeve tähendas seda, et lõigati mao küljest ülisuur tükk maha.
Istusin kodus ja olin täiesti shokis. Täiesti ausalt, ma olin shokis, sest ma polnud selleks valmis. Kuigi ma arsti otsuses ei kahelnud...aga.......kui ma siis teada sain lõpuks ometi, et ma ei hakka kunagi sööma "korralikult", siis ma täiega kirusin ja kahetsesin.
MA OLIN KARANUD TUNDMATUSSE VETTE!!!!!
Aga vot seetõttu ma nüüd kirjutan seda blogi, et need kes kunagi sellele mõtlevad või kogevad saaks teada ausalt, et mis see ikka endast kujutab.
Mina ei leidnud eriti andmeid ja kui läbinutelt küsisin siis ainult vastati: "Ma ei kahetse", "Teeksin seda uuesti!". Aga kus oli jutt valust, ja söömisest jne. Ok valu jne jutu ma lõpuks kuulsin, kuid see, et mis koguseid sööma hakkan oli täielik teadmatus.
Aga vaadake kui valesti inimene mõtleb, esimene mõte peale söögikoguse teada saamist oli see, et aga kuidas ma nüüd jõulu jne lauas süüa saan.....automaatselt mõtles inimene õgimisele. Olles istunud uhkes üksinduses oma mõtetega ja suure ehmatusega, hakkas minusse imbuma ka arusaam, et MA EI VAJAGI JU SEDA!!!!!
Mõelge ise ka nüüd, ma küll ei söö enam suuri koguseid aga mitte miski ei takista mul söömast mida tahan. Sest ega kaalujälgijagi või mingi dieeditajagi ei söö suuri koguseid, lihtsalt oleneb mida sööd ja palju (minu puhul siis kui mitu korda päevas).
Arst ütles mulle ilusasti peale oppi:
"Mina andsin sulle võimaluse muuta oma elu, haiglast lahkudes on ülejäänud tulemus sinu teha. Ära riku siis minu tööd!" :)
Suurim töö tulebki teha oma mõtlemises!!!! Kui sind shokeerib toidukogus ja sa kahetsed, siis sa ei saagi toimima seda asja!
See oli nii mõnus mõte. Ma harjutan ennast iga päev selle mõttega, et ma varsti ei vaja enam neid suuri koguseid. Hetkel ma lihtsalt söön,sest mu kõht ei saa kunagi täis. Vähemalt tunne on selline. Ma natuke juba tegelt ootan põnevusega kõike seda operatsiooni eelset ja järgset aega ja seda kuidas siis minul on. Kas ja kuidas ma saan ja olema hakkab. Eriti arvestades, et just praegusel hetkel ma lihtsalt täiega põrusin oma dieediga. Aga ei hullu! Kaks kuud on veel aega :)
ReplyDelete